1. mai 2019

KUIDAS MA KASVUHOONES MAGAMA JÄIN

Kevad on ilus ning see kevad on pakkunud piisavalt päikeselisi ilmasid, et ikka korralikult tööd ka teha. Jänkupühad jäid seekord tähistamata ja munade värvimiseni ei jõudnudki, see-eest oli mu nägu küll korralikult pori ja tolmuga ära võõbatud, nii et võib-olla see luges. Suure projektina sai likvideeritud ümberläinud telliskivihunnik, mis kuuri servas silma riivas. Kivid said euroaluste peale hunnikusse laotud ja veel ära ka sorteeritud - valged tellised, punased tellised ja katkised tellised.
Isa üritas samal ajal kasvuhoonet remontida, lumi oli mõned klaashoone klaasid ära lõhkunud. Nende asendamine tervete klaasidega näis keeruline, seega nüüd on meil kilekatusega klaaskasvuhoone.
Veel sai käru peale visatud paar nädalat varem võsa alt välja tassitud praht, aga jäätmejaama seda ära viia polnud võimalik, sest sel nädalavahetusel nägi Krootuse jäätmejaam välja selline:


Sest noh, milleks ikka pikaks nädalavahetuseks jäätmejaama tühjendada - ega inimesed ju nagunii ilusa ilmaga maakodudes ei tegutse ja ega vajadust jäätmejaama kasutamiseks pole...

Laupäeval õnnestus mul kuidagi moodi külma saada - õues tundus olevat suvesoojus, aga ju siis tegelikult ikkagi polnud ja pühapäeval käisin ringi nagu õnnetusehunnik oma kolme kihi riietega ja ikkagi oli igal pool külm. Lõpuks võtsin nõuks päikese käes raamatut lugeda, aga see oli ka liiga külm, misjärel leidsin kõige soojema paiga õuel - kilekasvuhoone. Seal oli aga nõnda mõnus ja soe istuda (loomulikult mulla peal), et mul õnnestus tukkuma jääda. Uskuge või mitte, aga on äärmiselt kummaline avastada end ärgates mulla sees. Aga elus tuleb kõik ära proovida - ka kasvuhoones magamine.
Uus nädal oleks tavapäraselt toonud palju palgatööd ja vähe maal tegutsemist, aga et oli koolivaheaeg ning mul oli eelneva nelja kuuga kogunenud kahe nädala jagu ületunde, tegin südame kõvaks ja nädal aega tööle ei läinud. Tööd tuli muidugi ikka teha, aga on uskumatu vahe, kas teha suures ja külmas kivimajas või oma kodus päikese käes. Neljapäeval sai seetõttu ära võõbatud üks kuuri sein. See võttis muidugi kolm tundi aega ja töö ei saanud lõpetatud sellepärast, et jaks oleks otsa saanud vaid seetõttu, et kattematerjal sai otsa. Kasutasin võõpamiseks Aura Balance'it, 10-liitrine ämber oli Espakis soodushinnaga 31,50€, aga kui ühe seina peale see kõik ära kulus, siis tuli ikka masendus peale küll. Neli seina on ju veel...









pühademuna

uinakust ärganud



see tähendab, et mai lõpus saab esimesi oma maasikaid!

14. aprill 2019

KEVADISED KORISTUSTÖÖD EHK KUIDAS MA OKASTRAADI OTSA KOPERDASIN

Kevad on kahtlemata käes. Et ka lumi on sulanud, saab lõpuks ometi maal vaikselt toimetada. Üritasime küll lumega ka - näiteks põletada puuprahti, aga lumi oli ikka nii sügav, et roigaste kättesaamine tundus võimatu. Nüüd on jällegi see probleem, et ilmad on väga tuulised olnud ja maa on kiiresti kuivanud, mistõttu ei julge kulu läheduses tuld teha. 

Suuremas osas sai hunnikusse kokku veetud kokku varisenud varjualune, mis oli ehitatud lauamaterjali kuivas hoidmiseks. Nüüdseks on ta aga kokku varisenud juba oma seitse aastat. Ja seitse aastat on ta seal metsaservas silma riivanud. Et kevadel ja suvel on ka miljon muud tööd, on see alati likvideerimata jäänud. Ja ega ta nüüd ka lõplikult korda ei saanud. Seal all on veel natukene asjalikke laudu, millest otseselt küll midagi ei ehita, aga mida saab kasutada ajutiste konstruktsioonidena. 

hunnik märtsis
hunnik aprillis
Kevad on igasugusteks koristusteks parim aeg, sest siis reaalselt veel näeb ka, kus sodi ja prahti on. Maikuus kasvab hein juba kulust läbi ja on võimatu midagi näha, veel vähem kätte saada. Avastasime võsa alt meeletus koguses prahti. Mitte puuprahti vaid näiteks eterniiti ja vana Žiguli istmed ja tuled. Ma olin seda kõike sealt välja tassides oma eelnevates põlvedes äärmiselt pettunud. Mismõttes sa jätad sodi lihtsalt kuhugi võsa äärde vedelema??? 



Isegi okastraati oli seal. Seda paraku ma sain aga kurval teel tundma. Mitte muidugi ka väga kurval, rohkem oli tegelikult naljakas. Nägime teisel pool võsa kassi. Kõik tahtsid vaatama minna. Kõigepealt läks Fred, siis ema ja viimasena tulin mina. Kõik läksid sama teed pidi. Aga see, kes okastraadi otsa koperdas ja käpuli lendas olin mina. Kusjuures olin nööridega sinna külge kinni jäänud ning minu päästeoperatsioon kestis päris kaua. Samal ajal kui ema mind päästis, sai Fred selle hetke ka pildile jäädvustatud. 


Jumal tänatud, et see talv lõpuks läbi on. Nii villand sai tänavu sellest talvest ning eriti sellest korteris passimisest. Parim tunne maailmas on see, kui saad nädalavahetusel päikesepaistes maale jalutada, võtta kätte reha ning riisuda niimoodi, et käed on villis (mis päriselt ka juhtus). Õhtud on ka pikad ja valged, kahjuks jõuan töölt alles peale kuute ja pole veel nädala sees millegi kasulikuga tegeleda jõudnud. Üks põhjus, miks ma juba päriselt maale elama tahan - peale tööd saab kasvõi tunnikese ikka midagi õues teha. Praegu tulen aga koju, siis on vaja hoogu võtta, et maale sättima hakata ennast. Siis mine maale veel. Hoidku jumal, kui hakkab sadama veel, kui kohale jõuad, võid sama targalt tagasi minna. Elaks maal, saaks vihma ajaks tuppa minna ja siis peale vihma jälle õue. Ma ei tea, kas keegi mu struggle'it mõistab ka. Kokkuvõtteks lihtsalt, et maal oma majas on 100% parem elada kui korteris.

PS! Hajaasustuse programmi dokumendid on esitatud, saime oma hinnapakkumised ikka kokku. Nüüd  jääb  vaid vastust oodata. Projekteerimistingimused ka lõpuks ikka sain, 21. märtsil. Niisiis läks projekteerimistingimuste väljastamiseks aega 44 päeva. Ei oskagi nagu midagi öelda. 



VHLJWXZH

15. märts 2019

HOMMIK ON ÕHTUST TARGEM

Esmaspäeval  oli nutt kurgus, aga tegelikult oleks pidanud meeles pidama vana-head ütlust, et hommik on õhtust targem. Kui esmaspäeval oli trassiga kööga, sest investorfirma ei lubanud oma maa pealt seda läbi tuua. Teisipäeval saime aga juba uue vastuse, et no okei, lubame tõmmata küll, aga notariaalsed lepingud ja juristitasud tuleb kinni maksta. Jess! Seda soovi ei saa isegi ette heita, sest ilmselgelt ei hakka inimesed Londonist kohale sõitma, et notarisse minna. See aga tähendab, et trass on tagasi laual. Mure sellepärast, et kaevu ei tule vett või et vesi saab otsa, pole enam kõige suurem mure. Aga otseloomulikult ilmnesid uued probleemid. 

Et trass tuleb Maanteeameti tee alt läbi tuua, tähendab see seda, et jätkuvalt on vaja projekti. Olgu, arusaadav, Maanteeametil on oma nõuded ja neist ei saa mööda vaadata. Hakkasime siis projekteerijat otsima. Nende esimene küsimus trassi projekti jutu peale on, kas Maanteeametiga on ka asjaajamist ja peale jaatavat vastust ütles üks inimene konkreetselt, et võime nüüd kõne kohe ära lõpetada. Nende sõnul on Maanteeametiga võimatu midagi kooskõlastada. 

Praegusel hetkel on hajaastuse programmi jaoks kanalisatsiooni dokumendid koos - kaks nõutud hinnapakkumist  ja eelarve. Veetrassi jaoks ei saa aga dokumentegi kokku, sest lihtsalt ei saa kahte hinnapakkumist, sest firmad pole nõus neid tegema. 

Trass võib tunduda küll kallim variant, aga vahepeal küsisime ka kaevu hinnapakkumisi ja üks tüüp käis isegi krundil kohal. Hinnapakkumiseks tegi 6000€. Trassi ehitus jääb umbes samasse hinnaklassi. 

Samal ajal ootan kohalikust omavalitsusest juba alates 7. veebruarist projekteerimistingimusi. Üle kuu aja on möödas, aga tingimusi veel saanud pole ja majaehitusega pole mitte kuhugi poole liikuma saanud. Muidugi mõistlik olekski kõigepealt trass ja kanalisatsioon valmis teha, siis saab seda kõike projekteerimises arvesse võtta, aga hetkel ei saa isegi erinevatelt firmadelt majade kohta hinnapakkumisi küsida, sest kõik tahavad esimesena projekteerimistingimusi. 


veidi kevadisem pilt, sest on tekkinud lootus, et äkki lõpuks ometi see kevad tõesti ka saabub

11. märts 2019

TAGASI KAEVU JUURES

Ma ei loonud endale illusioone, et majaehitus kulgeb kergelt ja ilma takistusteta, kuid nagu ikka tulid probleemid sealt, kus neid isegi oodata ei osanud. Ja kurb on olla. 

Eelmises postituses kirjutasin, et otsustasime veetrassi rajamise kasuks. Paraku ei toonud ma siis välja selle variandi negatiivseid külgi nagu puur- ja salvkaevu puhul. Tol hetkel ma ei suutnudki näha neid, aga nagu ikka, elu parandab need lüngad. Laual oli kaks varianti trassi rajamiseks - kas mööda kõrval krunte või mööda riigi maad. Lisaks oleks pidanud trassi Maanteeameti tee alt läbi puurima. Alguses hakkasime riigiga asju ajama. Tee alt läbi puurimine poleks iseenesest probleem olnud, aga edaspidised 300 meetrit mööda Maanteeameti maad trassi vedamine osutus mõnevõrra probleemiks. Maanteeametilt saime pika kirja 19 punktise nõuete nimekirjaga, lisaks märke, et peaks tellima projekti (vald trassi rajamiseks projekti ei nõudnud). Lisaks, kui viie aasta jooksul seal piirkonnas midagi teega juhtub, siis peame meie selle paranduse Maanteeametile kinni maksma. See kõik on lihtsalt nii ebanormaalselt kallis, et selle plaaniga edasi minna poleks olnud mõtet. Ühelt poolt võib nendest nõuetest aru saada, et peabki olema tõeliselt kvaliteetselt tehtud, aga inimlikult olin küll väga pettunud, kurb ja vihane. Ühelt poolt kuuleme sellest, et kuidas peaks toetama maale elama minemist, riik toetab hajaasustuse programmi raames nende samade trasside rajamist, aga teiselt poolt, see sama riik teeb trassi rajamise mitte-miljonäridele pea võimatuks. 

Lauale jäi teine variant - vedada trass läbi naaberkinnistute. Erinevaid kinnistuid, läbi mille trassi vedada, on kaks. Ühega saime kohe kokkuleppele, teine kinnistu kuulub Norra investorfirmale, mille peakontor on Londonis. Sellest kuulmine muutis juba olukorra kurvaks - kuidas nendega üldse kontakti peaks saama. See õnneks kõige keerulisem polnudki, saime läbi eestlaste ikka asju ajada, aga sellest suurt kasu pole, sest 71-aastane Londonis pesitsev härra andis teada, et läbi nende maa trassi vedada ei saa. Ja ongi kõik selle plaaniga. Oleme tagasi alguses, kaevude juures.

Niisiis - kas salvkaev või puurkaev? Puurkaev on välistatud, sest lisaks, et  selle rajamine võib kuni 10k maksma minna, jääb jätkuvalt võimalus, et veeproovid pole puhtad ja sinna vahele on vaja hakata ostma mitme tonniseid filtreid. Niisiis - salvkaev. Aga kas salvkaevu vesi tuleb? Kas kuival suvel vett jätkub? Kas salvkaev toidab ära kaks maja? Mitte keegi ei tea vastuseid nendele küsimustele. Võib vabalt juhtuda, et ehitame kaevu valmis, aga vett lihtsalt ei tule ja kogu raha lendab vastu taevast ja tuleb otsast alustada. Lootusetu tunne on.

Eelmises postituses kirjutasin ka sellest, et kunagi meil oli kaev, aga see jäi naabri maa peale. Ema küsis neilt (sest tegemist ometigi sugulastega), kas nad on nõus müüma meile selle null koma midagi hektarit maalapi, mille peal vana kaev on - et kindlustada, et kindlasti kaevu vesi sisse tuleb. Vastus oli negatiivne - meile ei müüda seda maalappi. Siinkohal tahaksin lootusetult küsida, miks inimesed on sellised? 25-aastane inimene tahab kolida maale. Vabatahtlikult kolida MAALE! Ja ta ei saa. Kas inimesed päriselt ongi nii õelad või nii vastikud, et neil on kahju täita ühe inimese unistus, ise nii vähe tegemata. FOR FUCKS SAKE, me tahtsime seda maalappi OSTA mitte ei küsinud seda niisama endale. 

See kõik sai emotsiooni pealt kirja pandud ja võib-olla eksisteerib lahendus, aga ma ei näe seda. Ja vahepealt on vaja ennast lihtsalt tühjaks vinguda. Vahepeal see aitab. Praegusel juhul mitte eriti. Sama närune on ikka olla.



31. jaanuar 2019

PUURKAEV, SALVKAEV VÕI...?

Esimene projekt, mille majaehituse teel ette võtame on vesi. Võib tunduda kummaline, et vanal taluhoovil pole kaevu, aga nii see on. Mitte, et vanavanematel, kes talus kunagi elasid, päris ilma kaevuta hakkama said. Lühidalt on meie hoovi peal olukord selline, et meile kuulub 2 hektarit maad, mida ümbritseb mets, mis ka kunagi kuulus minu vanavanematele, aga segastel asjaoludel kirjutati mets minu tädimehe nimele. Metsamaa peale jäi ka kaev. Sugulasi endale kahjuks aga valida ei saanud ning suhete halvenemise tagajärjel pole meil alates 2007. aastast võimalik enam kaevu kasutada. Olukorrast, mis kaasneb halva maanaabri omamisest võiks ilmselt eraldi postituse kirjutada, aga las see teema praegu jääb...

Fakt on see, et kaevu meil pole. Viimased 11. aastat on pesemine ja kohvitegu käinud nii, et veame korterist suurte kanistritega puhta vett ja kasvuhoonete kastmine on otseselt sõltuvuses sademete hulgaga. Alaliselt elama kolimiseks on aga ilmselgelt veevärki vaja. Sel aastal on siht silme ees see asi ära teha. Õnneks on meiesugustele (tahavad maal elada, aga rahas ei suple) loodud riiklikud toetusprogrammid. Hajaasustuse programmi raames toetatakse nii veevärgi kui kanalisatsioonisüsteemi loomist.

Eeltööd tegema ja hinnapakkumisi võtma hakkasime juba jaanuari alguses. Kuigi palju hinnapakkumisi aga võtta ei saanudki, sest kaevumeistrid hakkasid esitama küsimusi, millele meil veel vastust polnud. Esimene ja kõige suurem neist oli: kas salvkaev või puurkaev?

SALVKAEV

Salvkaevu saab kaevata nii labida kui kopaga. Selle diameeter on üldiselt umbes üks meeter ja sügavus võib ulatuda kuni paarikümne meetrini - on rajatud põhjavee ülemistesse kihtidesse. Ehitamisel kasutatakse betoon- või tsementrõngaid. Tegemist on ühe kõige odavama variandiga veevärgi rajamisel. Sellega kaasnevad aga loomulikult ka riskid ja mured - neist suurim: vihmavaesel suvel pole kaevus vett. Kui kaevurakked on liiga madalal võib kaevu pääseda pinnasevesi ning kui ümbritsev maapind on kaevu poole kaldu saab veevõtukohast sademeveekollektor.

Seda informatsiooni omades sattus salvkaevu rajamine äärmiselt kiiresti suure küsimärgi alla, sest pikemas perspektiivis peaks kaev ära toitma kaks majapidamist, aga mida kuradit me kuumal kuival suvel tühja kaevuga pihta hakkame.


PUURKAEV

Kui mitte salvkaev, järelikult puurkaev. Puurkaev on väikese läbimõõduga toruga kindlustatud puurauk, mis erinevalt salvkaevus on rajatud põhjavee sügavamatesse kihtidesse. Nähtavasti tähendab see seda, et vee lõppemise probleemi esineda ei tohiks. Puurkaevud on töökindlamad ja neid rajatakse rohkem.

Faktor, millega esialgu arvestada ei osanud, oli see, et me elame Lõuna-Eestis. Nähtavasti on siin kaevuehituses mingid erisused. Näiteks selles kui sügavaid kaevusid kaevatakse või palju kaevamistööd maksavad. Kui salvkaevu on võimalik Põhja-Eesti kaevat 5-10m sügavusele, siis Lõuna-Eestis küündib sügavus kuni 20 meetrini. Kui puurkaevu rajamise hind Põhja-Eestis on 75€/m, siis Lõuna-Eestis on see 85€/m.

Pika uurimistöö tulemusel hakkas aga ka puurkaevu rajamise idee kohale kogunema hallid pilved. Esimene ohumärk oli vana kaevu kaugus majapidamisest. Nagu mu ema ütles: "Ega need inimesed vanal ajal lollid polnud, et kaevu 500m kaugusele kaevasid!" Meie pinnasega paistab mingi jama majas olevat ehk reaalne on võimalus, et kaev kaevatakse valmis, aga vett sinna sisse ei tulegi.
Teine probleem, mille peale me esialgu isegi mõelda ei osanud, oli vee kvaliteet. Kohaliku omavalitsuse esindaja sõnul pidavat meie kandi vees olema ülemäära palju raua ja mangaaniioone ehk kaev on valmis ehitatud, tööde eest makstud, aga vett peale veeproovide võtmist tarbida ei ole võimalik enne kui vahele on paigaldatud puhastusfiltrid, mis maksavad teine sama palju kui kaevu rajamine.

Igas joogivees on mingil määral neid ioone ning need ei ole mitte mingil viisil tervisele kahjulikud. Raua lubatud sisaldus joogivees on 0,2 mg/l ning mangaanil 0,05mg/l. Raud(II)ioonide puhul on tegemist äärmiselt oksüdeerivate omadustega ioonidega, mistõttu probleeme hakkavad nad tekitama teiste ainete ja ioonidega kokku puutudes. Magneesiumioonide puhul on tegemist veel hullemate tegelastega. Magneesiumi oksüdatsiooniaste võib varieeruda -3 kuni +7 vahel. Liiga suur nende ainete sisaldus joogivees toob pikas perspektiivis erinevate ühendite sadestumise äraveetorudesse ja köögimasinatele. Halvemal juhul võib muutuda joogivee värv ja maitse.

VÕI...?

Vett on ometi inimestel vaja!? Tuleb aga välja, et kaev polegi ainus lahendus veevärgiks. Meile lähim naabertalu kasutas majja veevärgi vedamiseks trassi kõrvalasuvast karjalauda kompleksist. See on ka meie ainus järelejäänud võimalus. Problemaatiliseks teeb olukorra vaid see, et naabertalus polnud vaja trassi vedada üle riigitee, st karjalaut ja nende maja on samal pool teed, meie asume aga teisel pool. Palju tuleb hankida lubasid nii riigilt kui naaberkruntide omanikelt ning see kõik on parajasti veel pooleli, kuid läbirääkimised käivad.
Veetrass aga üks töökindlamaid variante, sest seda muret, et ühel vesi lihtsalt osa saab, ei ole. Et trassi pikkus tuleb umbes 500 meetrit ning konkurentsiameti poolt on veehind fikseeritud, ei ole tegemist ka kõige kallima variandiga.
Kohaliku omavalitsuse esindaja sõnul ongi viimastel aastatel populaarsemaks muutunud just veetrasside rajamine (ka hajaasustuse programmi raames), just kaevudega seotud ülalkirjeldatud probleemide tõttu.

vana kaev jääb kaugele-kaugele aia taha, meie piiridest välja

potentsiaalne uus kaevukoht, lombi kõrval

6. jaanuar 2019

#1

Kui ma olin umbes kümne aastane, sattusin ühel suvel sõltuvusse saatest "Totaalne muutumine: kodu eri". Tol ajal sai veel maal telekat vaadata ja ronisin alati selle saate alguseks päikese käest tuppa. Suve lõpuks olin ma kindel, et tahan arhitektiks saada. Ainult sellepärast, et ma saaksin endale oma maja ehitada (sest siis ma arvasin, et asjad täpselt nii käivadki). Juba samal aastal sai paberile joonistatud kõik tulevase maja toad, lisaks sai amatöörlikult projekteeritud vana maja saatus. Sinna pidi vanaema elama jääma ja meie vanematega pidime kolime teisele poole õue uhiuude ehitatud majja. Selles mõttes lõi see saade lapsele ikka väga vale nägemuse asjadest. Seitsme päevaga uhke maja püsti panna pole ju mingi probleem!
Aastad aga möödusid, elasime õnnetult oma Krootuse korteris edasi, maja ei kerkinud, ilmselgelt majanduslikel põhjustel ning arhitekti minust ka ei saanud, sest mul polnud ei põhikoolis ega gümnaasiumis võimalik õppida joonestamist. Noh, siis tuli elus teha teisi (valesid) valikuid ja see on lühikokkuvõte loost, kuidas minust keemik sai. 
Pikk sissejuhatus, kuid hakkame jõudma pointini. 14 aastat küpsenud unistus hakkab võib-olla varsti esimesi tibusamme tegema. Selle aasta esimese jaanuari seisuga ei ela ma enam ametlikult selles õnnetus Krootuse korteris, kust aknast väljavaadates avaneb imeline vaade teisele kolmekorruselisele kortermajale; 24-korteriga paneelmajas, mille katus veel aasta tagasi niimoodi lekkis, et meie elutoa kahes laenurgas ja sahvris hallitas; kus koju saabudes tervitab sind ühiskoridoris aeg-ajal mõnus alkoholi- või suitsulehk ning kus iga naabrite vähe järsemat tüli on võimalik sõna-sõnalt pealt kuulata.
Võib tekkida põhjendatud küsimus, miks ma 24-aastaselt ikka veel siis elan siin (koos vanematega ka veel). Noh, ma viieks aastaks kolisin poole kohaga välja, et Tartus ülikoolipinki nühkida. Ühikasse, sest idee üürikorteris elamisest on minu jaoks alati välistatud olnud. Maksta (umbes) 300€ mingile tüübile lihtsalt sellepärast, et oleks kuskil magada. Samal ajal kui selle raha saaks panna oma kodu alla. Inimesed elavad nii ja mõistan, et vahel ei olegi muud varianti, aga mina pigem kannatan ära ja ehitan päris oma kodu. 
Et peaaegu 10 aastat isikliku blogi pidamist on mind muutunud oma elu arhiveerimise suhtes juba natukene fanaatiliseks, otsustasin alustada täiesti uue blogiga. Teemablogiga. Et kõik olulised ehituse ja üle-üldiselt kõik oma kätega tehtud asjad saaksid jäädvustatud ning mis ehk olulisemgi, jääksid internetiavarustesse teistele järgitegemiseks ja õppimiseks. Sest mina ei hakka üldse varjamagi, et suurem osa asjadest, mis ma teen, on räige Pinteresti ripoff. Minu väike unistus on kunagi aga saada Pinterest influenceriks, mis on termin, mille peale ma täiesti ise ühel päeval tulin, aga kiire googeldus näitab, et that's a real thing. Ehk siis tahan teha nii ilusaid ja lahedaid asju, et teised kadestaksid ja järgi teeksid. 
Loomulikult ei tee ma kõike üksi. Mõnda asja teen. Aga üldiselt aitavad mul selle blogi sisu luua teine pool Fred,  minu toetaja ja kõige kreisimate ideede esimene kuulja, isa Toomas, minu kuldsete kätega ehituslik mentor ja ema Tiia, ratsionaalne, kaalutlev ja meist neljast kõige reaalsema majandusliku mõtlemisega..
Ning minu (tulevane) kodu, nime saanud ema neiupõlvenime järgi, aga rahvastikuregistris ekslikult Zirgu asemel saanud nime Tsirgu: